Lina missioonist eestis


Linaarendaja Kalju Paalman

Lina on tähtis kiu- ja õlitaim,mida õpiti kasvatama juba eelajaloolistel aegadel.
Andmed Eesti linakasvatuse kohta pärinevad ajast, millal on üldse teada eestlaste olemasolust.
Mooste kui linaarenduskeskus on teada alates 1969. aastast kui siia loodi Riiklik Linaseemnejaam.
Aastatel 1988-2009 tegutses meil linaalane Mooste Katsejaam.
Üldiselt algselt kasvatati lina peaasjalikult oma otstarbeks- kangaste,rõivaste ja pakkematerjalide valmistamiseks. Seemneid kasutati õli pressimiseks, toiduks ja külviseemneks. Linakaubandus elavnes Eestis XVIII sajandi keskel. Seal, kus linakasvatus ja linatööstus enam levis algas õitseaeg majanduses (Mets 1925).
Eestlaste iseolemine, majandusliku- ning kultuurilise arengu ja hiljem ka omariikluse väljakujunemise taustaks võib pidada linakasvatuse ja töötlemise arengut.
Rahvusliku ärkamise perioodil (1856-1875) teoorjuse kaotamise järgselt suurenes lina külvipind 60 tuhande ha ja linakiudu eksporditi 20 tuhat tonni aastas olles ajalooliselt suurim kogus 1875 aastal.
Linamüügist saadud raha võimaldas talusid päriseks osta. Majanduslik mõtlemine laienes põlisrahva hulgas. Tekkis omamaine haritlaskond: Hurt, Köler, Jansen, Jakobson. Eesmärgiks oli omakeelse koolihariduse edendamine ja hiljem sai võimalikuks ka omariiklus. Linakasvatuse tasuvus sõltus heade kutseoskuste omandamisest. Tuli õppida linakasvatuse agrotehnikat ja arendama linavarte ümbertöötlemise masinaid. Igas talus tekkis ka väike linatööstus, mis vajas kogu aeg uuendamist.
Selline majanduslik aktiivsus nõudis oskustevet ja pidevat eneseharimist.
Tekkisid seltsid põllumeeste, laulu- ja pasunakoorid, esimene üldlaulupidu 1869, ilmusid eestikeelsed ajalehed Pernu Postimees 1857, Eesti Postimees 1864, C.R.Jakobsoni kolm isamaakõnet ja kümme käsku põllumehele.
Eesti Aleksandrikooli lugu ja eelkõige talude päriseksostmine vajas raha. Seda saadi peamiselt töödeldud lina müügist. Kui XIX sajandi lõpul linahinnad langesid, siis lahtus ka ärkamisaegne vaimustus.
Tavaliselt peetakse ärkamisaja lõpu põhjuseks venestuse pealetungi alates 1885. aastast, kuid siin on kindlasti ka teisi põhjusi; talude päriseks ostmine ja turumajandusele üleminek. Tekkis maarahva kihistumine, mille tulemusel kõigile ei jätkunud maad ( ajalugu kordub, kuid uuel tasandil kaasajal).
Ametlikult on teada, et Venemaale tekkis 347 eesti asundust XIX sajandi lõpus. Sinna rändas ligemale 200 000 eestlast (Käär 1996). See oli vabatahtlik küüditamine oma rahvuskaaslaste poolt. Rännati Venemaale, Kaukaasiasse, et leida lapike maad,mida harida ja elatist teenida.
Linakasvatuse järjekordne missioon tekkis peale esimese iseseisvuse väljakuulutamist 1918. Juba mõne nädala pärast vajati raha oma riikluse kaitseks relvade ja lahingumoona ostuks . Seda saadi eelkõige linakiu müügist.XIX sajandi 20. aastatel kasvatati lina keskmiselt 28 tuhat ha aastas. Eesti ekspordist 1922.aastal moodustas lina 24,2% (Mets 1925). Edaspidi huvi linakasvatuse vastu vähenes, seetõttu vähenes järjest ka lina eksport, moodustades 1933. aastal vaid 2,9% ekspordist. Eesti lina saagikus aastatel 1923- 1932 oli keskmiselt 296 kg kiudu ja 306 kg seemet hektarilt. See tase püsis Teise Maailmasõjani. Sõja aastatel kahanes lina kasvupind tublisti, moodustades 1945. aastal vaid 5400 ha. 1952. aastal oli lina külvipind Eesti NSV. 18 800 ha. Edaspidi saabus seisak, külvipind püsis umbes 8000 ha tasemel, kuid saagikus langes (Ratt 1964). Lamandunud lina koristamisel olid koristamiskaod linakombainiga kitkumisel suured.
Kaheksakümnendatel aastatel oli lina külvipind 4000 ha ringis, sellest Põlvamaal 1000 ha.
Üheksakümnendatel aastatel seoses maailmaturu avanemisega ei suudetud euroopalikke toetusi tagada ja linavabrikud Abjas, Põlvas , Võrus lõpetasid tegevuse. Selle tulemusel polnud mõtet kiulina ka külvata.
Vanarahvas ütleb, et kui pea on läinud, siis juuste pärast ei nuteta.
Feodor Dostojevski kirjutas, et vaid ilu võib päästa maailma. Kiulina kohta see nähtavasti ei kehti. Või siiski-hea tervise nimel.
Äripäeva „Terviseuudistes“ (05.12.2012) on faktid, mis annavad võimaluse väärtustada linaseemnesaaduste tarvitamist igapäevases toidus.
Faktid:
Eesti inimestest 45,8% on rasvunud. Kõige rohkem üle 70 % on ülekaalulisi 55-64 aastaste seas.
Eesti on südamehaigustesse suremuselt juhtpositsioonil nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Südameveresoonkonna haigused moodustavad 1/3 kõikidest surma põhjustest.Samalaadne suremus on vähkkasvajatesse.
Jõutakse järeldusele, et ravi raviks kuid on vaja tegeleda ka ennetava tegevusega, mille üheks komponendiks on toit.
Oled see, mida sööd ( Marju Past 2012).
Arstid ja toitumisteadlased on välja selgitanud, et ühe võimalusena peaks kasutama toiduks päevas 30-40 g linaseemnesaadusi.
Linajahu sisaldab peale valkude (35%) ja õli (18%) veel limaaineid ning lignaane, mis tervendavad seedekulglat ja reguleerivad ainevahetust nii, et suureneb vastupanuvõime vähkkasvajatele ja hoitakse ära veresoonte enneaegne lupjastumine.
Lignaanidest on üldse senini vähe teada. Nende toime on mitmekülgne; nii südameveresoonkonnale kui ka seedimisele. Lignaane kutsutakse ka rõõmuallikateks, sest nad reguleerivad östrogeenide taset naistel ja testosterooli taset meestel hormonaalses ainevahetuses. Osa linajahust (9,5%) on mittelahustuv kiudaine, mis puhastab organismi jääkainetest. Linajahu ei sisalda gluteeni. Teda soovitatakse kasutada et ennetada teise tüübi diabeedi väljakujunemist.Kasutades 30-40 g päevas linajahu saab organism 2,5 – 3,5 g omega3 rasvhappeid- see on täiskasvanud inimese päevane vajadus.
Linaõli on tuntud omega3 (57%), omega6 (16%), omega7, omega9 rasvhapete sisalduse poolest. Nendest polüküllastumatutest rasvhapetest on tänapäeva toidus alati puudus.
Rasvhapete omavaheline suhe linaõlis on meie tervist toetav. Omega3 rasvhapetel on teada positiivne toime südame-veresoonkonnale, liigestele, ajutegevusele, nahale ja juustele.
Teadlased on jõudnud järeldusele, et toidus piisav kogus omega3 rasvhappeid vähendab stressi ja depressiooniohtu. Seega linaseemnesaadused õli ja jahu mõjuvad mitmekülgselt ennetavalt. Tagades teadlikule inimesele, endast sõltuva hea tervise meile antud elupäevadel.
Tänapäeva Eesti lina missioon toetub linaseemnesaaduste teadlikul kasutamisel toiduks.
Linaarendajate nimel soovin kõigile julget osalemist linamissioonis uute mõtete ning uute tegudega nii Eesti Vabariigi kui ka enda loovuse arendamiseks.Siiani on ta meid tiivustanud iseolemisele,turumajandusele,tootearendusele.Lina on olnud Eesti arengu allikaks läbi aegade .Meie kohus on näha muutuvaid võimalusi ja õigeaegselt neis osaleda.
KIRJANDUS:
Mets,J. 1925 Linakasvatus Eestis (Põllutöö-ministeeriumi väljaanne Nr 20).
Ratt, A. 1964 Mida teha linakasvatuse parandamiseks. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Käär,R. 1996. Ühe Eesti asunduse lugu Venemaal. Postimees, I.II
Post,M; Viigima, M. 2012 Tervise uudised lk.6-14. Äripäev 05.12.2012