Lina agrotehnika

LINA MAJANDUSLIK TÄHENDUS

Lina kuulub vanimate kultuurtaimede hulka. Tema kasvatamine ulatub eelajaloolisse aega. Andmed Eesti linakasvatuse kohta ulatuvad sellesse aega, milles on üldse teada eestlaste olemasolust. Algselt kasvatati lina peaasjalikult oma tarbeks – kangaste, rõivaste ja kottide valmistamiseks. XVIII sajandi keskel hakkas tärkama juba linakaubandus. Seal, kus linakasvatus ja -tööstus enam levis, algas õitseng rahvamajanduses.

Lina kasvatamine andis maakasutajale võimaluse maa välja osta. Enamik Eesti taludest on välja ostetud lina müügist saadud rahaga.

Tähtsamate põllumajandussaaduste (või, peekon, muna, lina) väljamüügi kogumahust aastatel 1923 – 1932 moodustas lina 27%. Sellel perioodil, sõltuvalt turunõudlusest, kasvatati Eestis 15 000 – 46 000 hektarit lina.

Sellele järgnev majanduskriis, maailmasõda ja okupatsioonid on linakasvastuse vahelduvate tõusude ja mõõnade järel viinud vähenemiseni. Praegu ei kasvatata Eestis tuhandetki hektarit lina. Maailmas on linasest saadused hinnas, nõudlus aastati kõigub.

Kiudlina annab kolme liiki toorainet: kiudu, seemneid ja luud.

Linakiud on peamine tooraine, mida kasutatakse tekstiilitööstuses kümnete erinevate tarbe- ja tehniliste kangaste valmistamiseks, alates õhukesest batistist (170 g/m2) kuni presendini (1000 g/m2). Linakiud on vastupidavam ja tugevam kui puuvill või lambavill.

Linaseeme on eelkõige külviseeme. Linaseemnest saab õli, mis on tooraine farmaatsia-, värvi-, laki-, paberi-, nahatööstusele ja seebitootmisele. Õli väljapressimise jäägina saadakase linaseemnekook, mis on väärtuslik loomasööt, sisaldades kuni 30% valku ja 32% lämmastikuta ekstraktiivaineid. Linaseemnete väljapeksmisel eralduvad linaseemneagandad, mida on võimalik kasutada loomasöödana.

Linavartest kiu eraldamisel saadakse veel linaluud, mida kasutatakse ehituses ja mööbli tootmises, aga ka paberi ja viskkoosi toorainena.

LINA BIOLOOGIA

Kiulina on üheaastane, kaheiduleheline taim. Kiulina kuulub lina (Linum) sugukonda ja linaliste (Linaceae) perekonda. Tuntakse üle 200 linaliigi, neist majandusliku tähtsusega on harilik lina (Linum usitatissimum L.).

Euraasia lina jaguneb nelja gruppi:

  • Kiulina (elongata) vars on sile, sirge, peenike, kõrgus 60 – 125 cm ja enamgi, varre jämedus 0,8 – 3 mm. Annab vähe kupraid, õisik hargneb ülevalt. Kasvatatakse peamiselt mõõduka kliima piirkonnas linakiu tootmiseks.
  • Vahelmine (intermedia). Kõrgus 50 – 70 cm, omab 1 – 3 vart, õisik hargneb tugevalt, kupraid 5 – 25. tuhande seemne mass 7 – 9 g. Kasvatatakse peamiselt õli, harve ka kiu tootmiseks. Seemned sisaldavad 39 – 48% rasva ja varred 20 – 30% kiudu.
  • Põõsasjas (brevimulticaulia). Lühikesevarreline taim (30 – 50 cm). Varred hargnevad juba maapinnalt. Kupraid 30 – 80 ja rohkem. Tuhande seemne mass 4 – 8 g. Viljeldakse peamiselt seemne saamiseks, kus on 41 – 45% rasva.
  • Lamav lina (prostrata). Rohkete vartega, tugeva lehisusega, lamav taim. Õitsemise ajaks tõusevad varred püsti ja saavutavad 45 – 70 cm kõrguse. Tuhande seemne mass 4 - 6 g. Samal aastal külvates valmib väga hilja. Vähestel pindadel kasvatatakse Aserbaidžaanis, Armeenias ja Dagestanis.

Eestis kasvatatakse põhiliselt kiulina kiudainete ja vahelmist lina õli saamiseks.

Mida pikem on lina tehniline osa, seda rohkem ja kvaliteetsemat kiudu saadakse. Head kiudu annab lina, mille tehniline pikkus (idulehtedest hargnemiseni) on üle 60 cm.

Linavarte jämedus sõltub ka sordist ja kasvutingimustest. Vastavalt varre jämedusele, mõõdetuna 1/3 kõrguselt, jaotatakse lina peenikeseks 0,8 – 2 mm, keskmiseks 1,3 – 2 mm ja jämedaks üle 2,1 mm. Head kiudu annab linavars, mille jämedus on 1,0 – 1,2 mm. Juur on sammasjas, tungib kuni 1,5 m sügavusele, kuid põhiline osa juurestikust jääb künnikihti. Sellest tulenevalt vajab lina kergesti omastataviad toitaineid ja püsivat niiskukst mullas.

Linataime lehed kinnituvad varreta taime külge, alaosas vastakuti, ülaosas vaheldumisi. Lehed on lantsetikujulised, süstjad, ilma lehekarvadeta. Linataimede valmides lehed varisevad ja seostub lina valmimisega. Kiulina võib hakata koristama, kui kolmandik kuni pool lehtedest on varisenud.

Linaõis on viietine. Tupplehed on 5 – 6 mm pikad ja paiknevad vaheldumisi. Kroonlehed on kiilukujulised, värvus varieerub: sinine, violetne, valge, kuid kroonlehe alus on alati kollakat toonni. Tolmukaid on viis. Lina õitseb hommikul vara alates kella 5-st kuni kella 10-ni. Lina on isetolmleja, kuid väheses ulatuses toimub risttolmlemine putukate abil.

Vili on kupar, mis jaguneb viieks kojaks, iga koda vaheseina abil kaheks kambriks. Seega lina kupras võib tekkida ja areneda kuni kümme seemet. Kiulina tiheda külvi korral moodustub 1 – 3 kupart, hõredate külvide korral tekib kupraid rohkem, ka üle kümne. Linaseeme on munajas-lame, idupoolne ots natuke kõver. Seeme on pealt sile, läikiv. Värvus varieerub kollakaspruunist tumepruunini, tavaliselt pruun, pikkus 3 – 6 mm, laius 2 – 3 mm ja paksus 0,5 – 1,2 mm. Tuhande seemne mass, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest, on 3,5 – 6,6 g.

LINA KASVUFAASID

Kiulinal eristatakse järgmisi kasvufaase:

  • tärkamine
  • „kuusekese“faas
  • õie alged
  • õitsemine
  • valmimine

Lina tärkab keskmiselt 11 päeva jooksul pärast külvi, kuid eriti soodsates tingimustes (piisavalt niiskust ja hästi soe) võib see toimuda 5 – 6 päeva jooksul.

„Kuusekese“ faas kestab 10 päeva ja rohkem, selle perioodi lõpuks kasvab linataim 10 cm kõrguseks, tal on 5 – 6 paari tihedalt asetsevaid pärislehti. Tärkamisjärgselt kuni „kuusekese“ lõpuni linataim kasvab väga aeglaselt kõrgusesse 0,3 – 0,6 cm ööpäevas. Sellel perioodl areneb juuresüsteem, moodustub kasvukuhik, pannakse alus järgenvale kiirele kasvuperioodile – varra kasvule ja kiu moodustamisele. „Kuusekese“ faasi võib nimetada kriitiliseks perioodiks kiulina arengule. Kui sellel perioodil ei jätku niiskust, toitaineid või mikroelemente, jääb linataim füsioloogilisse stressi, tal ei arene juurestik ega kasvukuhik, mis otseselt kajastub kiu saagis ja kvaliteedis.

Peale „kuusekese“ faasi algab linataimel kiire kasvuperiood, mis jätkub õiealgete moodustamise ajal. Ööpäevas kasvab lina nüüd 3 – 5 cm ja rohkem. Olenevalt sordist ja kasvutingimustest kestab kiire kasv ja õiealgete moodustamine 20 – 30 päeva ja rohkem. Õielagete moodustamisel tekib põhiline osa kiust ja generatiivorganite moodustamine paneb aluse seemnesaagile. Sellel perioodil linataime hea varustatus toitainete ja niiskusega taba suure kiu- ja seemnesaagikuse. Õiealgete moodustamise perioodi võib ka nimetada linataime arengus teiseks kriitiliseks perioodiks. Selles faasis formeerub lõplikult kiu- ja seemnesaak.

Mullas peab kuni õitsemiseni olema niiskust vähemalt 60% mulla kogu veemahutavusest. Niiskusesisalduse vähenemine mullas 40% kogu veemahutavusest vähendab oluliselt saaki ja kvaliteeti. Eelkõige väheneb elementaarkiu arv ja pikkus. Suureneb elementaarkiu jämedus ja puidu osatähtsus, mis vähendab pikakiu väljatulekut ja kvaliteeti. Toitainete omastamine toimub põhiliselt kiire kasvu perioodist kuni õitsemiseni. Sellel ajal omastatakse 70 – 84% lämmastikust: 67 – 80% fosforist ja 71 – 96% kaaliumist.
Õitsemine kestab tavaliselt 10 – 12 päeva ja kauem. Sellel perioodil lõpetab linavars kasvamise pikkusesse. Soodsalt mõjutab õhutemperatuuri tõusmine 16 – 18 oC-ni ja mõõdukas mullaniiskus.

Valmimisele on iseloomulik varre kiire puitumine ja seemnete formeerumine.

Lina valmismisel eristatakse nelja erinevat astet: roheline; varane kold; kold- ja täisküpsus. Suuri erinevusi üksikute faaside vahel ei ole, üleminek on ühtlane. Üldiselt kulub Lõuna – Eestis kiulinal külvist koristuseni 90 ± 10 päeva, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest.

KASVUKOHT JA EELVILJAD

Linakülviks sobivad nõrgalt happelised (pH 5 – 6), kerge kuni keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad. Põllud peaksid olema tasased, hea mullaviljakusega ja umbrohupuhtad. Linale ei sobi kerged liivamullad, sest need ei taga mullas vajalikku niiskusekogust. Samuti ei sobi linale rasked savimullad, mis on liigniisked ja kergesti paakuvad. Soomuldadel kasvatatud linavarte kiusisaldus on madal, kiud ise aga kore, puituv, tugevuseta.

Seemnekasvastuseks tuleb valida kõige paremad ja umbrohupuhtamad põllud. Parimaks eelviljaks linale on ristikurohke põldhein. Kõrge mullaviljakusega muldadel kasvatatakse lina, rukki, kartuli või suviteravilja järel. Samale põllule ei või lina uuesti külvata enne 6 – 7 aasta möödumist.

MULLAHARIMINE

Mullaharimise eesmärgiks on saavutada pinnase tasasus, pealmine tihedus, peen struktuur ja ühtlane niiskus. Tasase sügiskünni puhul on kevadel esimesteks mullaharimise riistaks pärast mulla pindmist tahenemist libistusäke. Seejärel kultiveerida ja äestada pindmine mullakiht peeneks, tihedaks ja vajadusel rullida. Linakülve on soovitatav äestada pärast külvi kolmandal-neljandal päeval ja kindlasti mullakooriku purustamiseks, kui see on tekkinud.

VÄETAMINE

Väetamine on oluline agrotehniline võte, millega määratakse kuni 50% linasaagist. Ühe tonni õhukuiva linavarte ja seemnete saagiks omastab linataim mullast 13 – 15 kg lämmastikku, 4 – 5 kg fosforit, 6 – 14 kg kaaliumi ja 6 – 9 kg kaltsiumi. Lina väetamisel tuleb arvestada mulla toitainetesisaldust ja väetiste tegevaine vahekorda. N : P : K suhe peab olema 1 : 1,5...2,0 : 3.....4.

Väetamine peab tagama linavarte kõrguse 80 – 110 cm. rikkaliku kiusisalduse, kuid lina ei tohi seejuures lamanduda. Sõltuvalt kasvutingimustest kujunevad optimaalsed väetise normid, kõikumisega N20-60,, P25-65,, K60-140,. Väetistest on eelistatud kompleksväetised ja kloorivabad väetised.

Lämmastikuga väetamine on olulise tähtsusega. Lina on eriti tundlik mullast kergesti omastatava lämmastiku suhtes. Väheviljakal mullal, kus on vähe lämmastikku, kasvab lina kiduralt, moodustades lühikesi, peenikesi varsti, mis ananvad ainult ühe kupra. Seejuures on linasaaduste kvaliteet allpool arvestust. Katsega on kindlaks tehtud, et kui lämmastikku on optimaalsetes kogustes ja õiges vahekorras teiste toitainetega, siis suurendab see oluliselt kiu ja seemne saaki. Seejuures ei vähene kiu ja seemne kvaliteet.

Lämmastikuga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood, taimed nakatuvad kergesti haigustesse, lina lamandub, väheneb kiu ja seemne kvaliteet. Linakiu kvaliteedi langus tuleneb eelkõige sellest, et lämmastikuga üleväetamisel kiireneb linataime kasv, areneb välja suur lehepind ja vars venib välja. Elementaarkiud jääb peeneks ja kest õhukeseks, puitumine aga suureneb, mis vähendab kiu kvalilteeti ja pika kiu väljatulekut.

Liigne lämmastik ei lase lõpetada valkude, rasvade ja süsivesikute teket seemnetes. Samuti on häiritud küllastumata rasvhapete moodustumine. Nende puudusel on häiritud seemnete idanemine ja pikeneb sundpuhkeperiood. Sellest tulenevalt peab linaseemnepõlde lämmastikuga väetama mõõdukalt. Otstarbekas on anda lämmastikku linale jaotatult: kevadise mullaharimise ajal 20 – 30 kg/ha N ja jälgida 20 – 40 cm kõrgust lina (kiire kasvu perioodil), vajadusel teha analüüse taimede N-sisaldusest, konsulteerida spetsialistidega ning seejärel otsustada, kas anda juureväliselt juurde 10 – 40 kg N/ha või jätta üldse andmata.

Fosfor- ja kaaliväetistest. Kiulinale on väga tähtis liikuva fosfori olemasolu mullas alates idanemisest. Fosfor stimuleerib juurestiku väljaarendamist, tagav varre loomuliku arengu ja parandab kiu kvaliteeti. Fosfor soodustab õigeaeset õitsemist, seemnete valmimist ja nende füsioloogilist täiuslikkust. Lina omastab õitsemiseni kuni 80% fosforist, mida ta vajab kogu saagi moodustamiseks.

Fosfori puudusel jäävad lehed liiga pikaks ajaks roheliseks, pikeneb lina valmimine. Linataimik areneb ebaühtlaselt nii pikuse, varre jämeduse ja värvuse poolest ning see põhjustab saagi ja selle kvaliteedi olulist vähenemist.

Kaaliumväetis soodustab süsivesikute moodustumist, nende liikumist ja nendest keeruliste ühendite, nagu tselluloosi sünteesi, mis on linakiu põhiline koostisaine. Kaaliumi puudusel on häiritud puiduosa rakkude areng ja kiukimpude teke. Sellest tulenevalt väheneb lina sisukindlsu. Kaaliumi piisaval olemaolul mullas tekib linataimes rohkesti kiudu ja see on hea kvaliteediga. Kaalium soodustab linakiu tugevust, elastsust ja peenust.

Linataimede normaalse arengu ja kasvu tagab kaaliumi vähemalt 90 %-line omastamine mullast õitsemise alguseni. Kaaliumi puudusel õitsevad linataimed 4 – 5 päeva kauem. Nõrgenenud fotosüntees väehndab plastiliste ainete liikumist õisikuktesse, mille tagajärjel seemnesaak võib vähendada 1,5 korda. On ka teada, et kaaliumväetis suurendab linatiamede vastupanu seenhaigustele (fusarioos, antraknoos).

Mikroväetised. Suur tähtsus püsiva ja heakvaliteedilise linasaagi saamil on mikroelemtidel, eriti booril ja tsingil. Nad osalevad linataimede süsivesinike ja valkude ainevahetuses, tagavad taimede juuresüsteemi väljaarengu, tolmukate õigeaegse elujõulisuse ja täisväärtusliku seemne tekke. Linataimed arenevad ja kasvavad ühtlaselt, moodustub heade ketrusomadustega pikk linakiud.

Boori puudusel või selle mitteomastamisel mullast tekivad linataimedel arenguhäired „kuusekese“ faasis, taimed nakatuvad bakterioosi. Viimane kahjustab juurestikku, mis võib viia taimede hargnemiseni.

Tsingi puudusel mullas või selle mitteomastamisel ei kahjustu taime juured, küll aga tekib kasvukuhikul häired ja arenevad külgvõrsed. Viimase tulemusel hilineb taime areng 2 – 3 nädalat. Põllul tekib arengu kirjusus, mille tagajärjel põld valmib ebaühtlaselt, põhjustades saagi ja selle kvaliteedi languse. Oleme selle nähtuse nimetanud füsioloofiliseks stressiks, mida on võimalik oskusliku agrotehnikaga olusiselt vähendada.

Füsioloogilist stressi ja ka bakterioosi põhjustab eelkõige boori ja tsingi puudumine mullas või mulla kõrge pH – üle 6,0. mulla neutraalse kuni nõrgalt aluselise reaktsiooni korral ei suuda linataim mullast omastada B ja Zn. Esimesel juhul, kui mullas on B ja Zn vähe, peab mulda väetama boor- ja tsinkväetisega, kasutades booriga rikastatud superfosfaati 200 – 300 kg/ha (boorisisaldus 0,2%) ja tsiksulfaati 20 kg/ha kultiveerimise alla. Teisel juhul, kui mulla pH on üle 6,0, osutub vajalikuks anda B ja Zn juureväliselt lehtede kaudu, siis kui linataimedel on 1 – 2 paari pärislehti. Selleks sobib boorhape 0,5 – 1,0 kg/ha ja tsinksulfaat 3 – 5 kg/ha vesilahusena 200 – 400 l/ha.

LINA KÜLV

Sügisel sorteeritud, puhastatud seeme on soovitav vähemalt kaks nädalat enne külvi puhtida, kusjuures efektiivsem on märgpuhtimine. Puhtimine vähendab eelkõige seenhaigusi, füsioloogilist stressi ja kahjurite levikut.

Profülaktilises mõttes on otstarvekas linaseemne puhtimisel lisada boorhapet 150 g ja tsinksulfaati 200 g 100 kg seemne kohta. Sellega tagatakse linaseemne idanemiskeskkonnas talle kõige vajalikumad mikroelemendid.

Külvinorm sõltub eelkõige korstatava lina otstarbest: seemnepõld vajab hõredat külvi – alla 1500 idanevat seemet m2-le, kiulinapõld vajab tihedat külvi – üle 1600 – 2400 idanevat seemet m2-le. Veel tuleb arvestada sordi seiukindlust ja kasvutingimusi. Külvinormi väljendatakse kilogrammides hektarile (Q).

N – idanevaid seemneid m2-le
m – 1000 seemne mass (g)
A – külviseväärtus (idanevus korrutatud puhtusega %-des)

Tavaliselt kujuneb kiulina külvinormiks 100 – 150 kg/ha linaseemet. Lina tuleb külvata võimalikult vara, üheagselt suviteraviljaga, kevadest olenevalt kas aprilli lõpus või maikuu esimesel kasvuperioodil talveniiskuse tagavadest mullas. Lina ei karda lühiajalist kevadist öökülma – 3 kuni – 4 oC. Külvi optimaalseks ajaks on mulla temperatuur 6 - 8 oC.

Kiulina vajab kitsarealist (6 – 8 cm reavahe laius) külvi 1 – 3 cm sügavusele mulda.

UMBROHUTÕRJE

Lina hooldustöödest kasvuperioodil on olulisemateks umbrohutõrje ja rasketel muldadel mullakooriku purustamine, aga ka juureväline lämmastiku ja mikroelementidega. Vihmastel kevadetel tekib raskematel muldadel enne lina tärkamist tugev mullakoorik, mille purustamiseks võiks kasutada vastavaid rulle või kergeid siksakäkkeid. Põldu tuleb äestada diagonaalselt külviridadega. Väheidanenud seemnetele äestamine kahju ei tee, kui aga lina tärkamas, siis osa taimi rikutakse või kistakse välja. Kahju sellest on siiski väiksem kui äestamata jätmine.

Umbrohtude tekitatud kahju on väga mitmekesine, linataimed on sunnitud võitlema ruumi ja valguse pärast. Selles võitluses võivad jääda püsima mõlemad või tõrjub tugevam nõrgema välja. Toitainetevaesel, liigniisketel ja külmadel muldadel on linataime kasv aeglane. Umbrohud aga võivad siin kasvus ette jõuda ning lina varjata, kui neid õigel aja ei hävitata. Umbrohud vähendavad mulla niiskust, nende suurim veetarvidus langeb perioodile, mil sademeid on vähe, s.o. juuni teisel või juuli esimesel poolel. Samal ajal vajab ka lina oma kiirkasvuperioodil eriti ohtrasti niiskust. Umbrohud tarvitavad ka palju fosforit, kaaliumi ja lämmastikku.

Mõni umbrohi, näiteks võrm, on linal parasiidina, mistõttu linataimed võiavad täielikult hävida. Umbrohtunud linapõllu koristamisega satuvad umbrohud koos linavartega tööstusesse. Sellise tooraine ümbertöötamine suurendab töötlemiskulusid, väheneb pika kui väljatulek ja halveneb selle kvaliteet, mille tagajäjrel muutub linakasvatus majanduslikult mittetasuvaks.

Linapõldu kahjustavad umbrohud võib jagada kaheks:

  • üheidulehelised: orashein, linarainhein jt. kõrrelised, milel tõrjeks sobivad Fusilaad, Super ja Agil.
  • kaheidulehelised umbrohud: valge hanemalts, harlik malts, põldsinep, põldrõigas, kirburohud, kõrvikud. Need umbrohud alluvad MSPA ja kloorsulfurooni sisaldavatele preparaatidele. Ohaka ja kesalille tõrjeks tuleb kasutada Lontreeli.

Keemline umbrohutõrje viiakse läbi, kui lina on „kuusekese“ faasis (6 – 12 cm kõrge).
Vastavalt umbrohususele võib neid preaparaate kasutada eraldi või teha segu. Lahuse kulu hektarile võib olla 200 – 400 l.

HAIGUSTE TÕRJE

Lina haigused ja kahjurid vähendavad saaki ning selle kvaliteeti. Haiguste mõju sõltub agrotehnikast, maaviljeluse kultuurist, hoolduste läbiviimise aegadest kinnipidamisest ja ilmastikust. Niiskema ilmaga levivad peaasjalikult seenhaigused, kuiva käes bakterhaigused, mikroelementide puudusel või nende mitteomastamisel füsioloogiline stress. Selleks, et vähendada linal haiguste kahjustavat mõju, on vaja tagada teatud organisatsioonilised ja agrotehnilised võtted, kasutades haigus- ja seisukindlaid sorte, lina õigeaegselt koristada ning kuivatada ja puhastada seemned.

Jälgida tuleb ka kultuuride järgnevust külvikorras, et vältida nakkust mullast.

Tähtis on külv opitamaalsel ajal puhitud seemnega, pidades kinni külvinormist ja külvi sügavusest. Nimetada tasub ka vajadust vältida üleväetamist lämmastikuga.

Lina-närbumistõbi ehk fusarioos (Fusarium lini) on üks ohtlikum ja levinum haigus linal. Levikut soodustab mulla happeline reaktsioon ja madal agrotehniline kultuur. Tekitajaks on parsiitseen Fusariu lini Bol., mis nakatab linataime igas vanuses ja isegi pärast koristamist, kui lina jääb niiske ilmaga kauaks põllule. Parasiit areneb seeneniidikestena taime kudedes ja toitub taime mahladest, kurnates nii taime, mürgitades samal ajal ka kahjulike eritistega taime rakke.

Noorel linataimel latv närbub ja kooldub, lehed kuhtuvad, keerduvad, muutuvad pruuniks ja kuivavad.

Hilisemas kasvueas, näiteks pärast õitsemist, avaldub haigus samalaadselt – taimed hakkavad kuhtuma ladvast, muutuvad kiiresti pruuniks. Selle tagajärjel kiud hävib, seeme ei arene välja ja nakatub fusarioositekitajatest.

Põld näeb välja nagu „põuast võetuna“. Oluline erinevus on selles, et „põuast võetud“ linataimel jäävad juured terveks, aga fusarioosi tagajärjel hävib ka juurestik. „Põuast võetud“ linataim tuleb mullast välja raskelt, kuid fusarioosihaige linataim eraldub mullast väga kergelt. Haigus võib hävitada 60% linavarte saagist ja 44% seemnesaagist, kusjuures pika kiu kvaliteedinumber võib väheneda kolme numbri võrra.

Linarooste (Melampsora lini) on seenhaigus, mis levib linal kogu vegetatsiooniperioodil. Olulisemat kahju võib avaldada loomisest valmimiseni.

Algselt tekivad lehtedele kollakas-pruunid ümarad täpid ja sdrunkollased spooridega täidetud padjakesed. Spoorid nakatavad uusi lehti lina õitsemisel, loomisel ja valmimisel.

Suvispooridest arenevad talispoorid, mis katavad taimi mustade läikivate täppidena, hiljem laikudena. Need jäävad leotatud vartele ja ka linakiule, kahjustades kiu kvaliteeti. Talieosed talvituvad taimejäänustel, mida võib leiduda nii mullas kui ka halvasti puhastatud seemnetes.

Linarooste levikut soodustab soe, niiske ilmastik, eriti hilistel külvidel, ja ka lämmastikuga üleväetamine, orgaanilised väetised.

Haigus ei ole nii ohtlik kui fusarioos. Peamistl kahjustab rooste kiu kvaliteeti, vähem kannatab varte ja seemnete saagikus.

Antraknoosi tekitajas on seen Colletotrichum lini Bol. Haigus ohustab peamiselt tõusmeid. Idulehtele, samuti idujuurtele, tekivad tervate äärtega pruunikas oranzid täpid, laigud või haavandid. Tugeva nakkuse korral linaidand hukkub.

Idandite vähese nakkuse korral läheb haigus kiire kasvu ajaks peteperioodi. Hiljem avaldub see aga kollaste, pruunide täppidena lehtedel. Viimased kuhtuvad, keerduvad ja surevad, jäädes varte külge kinni. Valmivatel taimedel tekib vartele kahvatupunane marmorjas täpisus, laiksus. Haigusele soodsates tingimustes, niiskete ilmadega, kahjustub kogu vars. Edasi võib nakkus kanduda kuprale ja kahjustada seemnete idanevust.

Antraknoos vähendab taimede kõrgust, mille tagajäjrel väheneb kiu saak ja selle kvaliteet. Antraknoosi nakkus levib mulla, seemnete ja nakatunud taime jäänustega. Nakataja levib kergesti tuule abil. Haigus esineb enam kergetel, happelistel muldadel ja hilistel külvidel.

Polüsporioosi, pruunlaiksuse tekitajaks on seen Polyspora lini Laff. Haigus antakse edasi seemnetega, kasvuajal kannavad seda edasi putukad, veepritsmed ja tuul. Nakatuvad kõik maapealsed osad kogu vegetatsiooni jooksul. Algselt tekib nakkuse kohas pruun, sissesurutud täpp, mis hiljem suureneb. Lehed kuhtuvad ja surevad. Varrel nakkus põhjustab murdumise.

Hilisemal nakkusel, pärast loomist või rohelises ja varases koldküpsuses nakatuvad varred ja kuprad punakaspruunide täppidega. Kupardel olev nakkus kandub seemnetele, varte nakkus kahjustab kiudu, jätte pruunikaspunased laigud kiule. Haigus vähendab kiu tugevust ja ketrusomadusi. Haigus levib viljakamatel muldadel madalatel temperatuuridel ja ereda valguse korral. Liiga varased ja hilised külvid soodustavad poüsporioosi levikut.

Askohütoosi tekitaja on seen Ascochyta linicola Valss. Haigus levib peaasjalikult linal loomise ja õitsemise ajal. Välised tunnused sarnanevad fusarioosiga, taimed närbuvad. Erinevuseks on see, et askohütoosi korral tekivad linataime vartel ja kupardel pruunid täpid, kus arenevad lülieospesad mustade pustulitena. Hiljem mustad pustulid kaovad ja pruunid laigud suurenevad, kuni vars on üleni pruun. Linataimede kahjustumine saab alguse taimede alumisest osast, fusarioosi puhul ülevalt. Haiguslaikude kohal eraldub varrel kiud puitosast. Linataimik hõreneb, väheneb saak ja kui kvaliteet. Nakatunud linakupardest levib haigus seemnetele, viimased kaotavad idanevust.

Askohütoos levib eelkõige seemnetega, aga peale selle levitavad haigust putukad, vihma ja tuul. Suve alguses jahe ja niiske ilm soodustab askohütoosi levikut.

Kahjustus on askohütoosi puhul sarnane fusarioosiga, kuid askohütoos on tunduvalt väiksema levikuga ja seetõttu ei ole nii ohtlik linapõllul ning selle kahjustus linasaagile on minimaalne.

Bakterioosi tekitajaks on bakterorganismid, lähedased Clostridium macerans Schard ja sigimatu seemneliik Fungus steril. Mulla hea aeratsiooni korral, kui hapnik ulatub pidevalt linajuurte piirkonda, suuendab bakter lina saaki. Omastades õhust lämmastikku, muudab bakter mittelahustuvad fofaadid taimedele kättesaadavaks fosfaadiks.

Tihenenud, aga samtu ülelubjatud muldades muutub bakter lina parasiidiks. Tõusmetel tekitavad bakterioosid kaht tüüpi vigastusi. Esimesel juhul kiduneb ja hävib juure ots ja idulehtedele tekivad oranzid, helepruunid või punakad haavandid. Hilisemal nakkusel, õiepungade moodustamise ajal jääb taimekasv seisma, seemneid ei moodustu, sest taime ülemine osa kiduneb, vars on jäme ja haruline.

Teise haigustüübu puhul, mis on tekkinud eelkõige ülelupjamisest, hukkub kasvukuhik, juurte otsad jämenduvad, kõrvaljuured moonduvad tumepunasteks mügarjateks moodustisteks. Idulehed muutuvad pruuniks ja kuivavad. Haruline vars annab vähe ja koredat kiudu.

Külv nakatub peamiselt mulla kaudu ja ainult vähesel määral seemnetega. Bakterioosi esineb viimasel ajal tihti.

Pasmo tekitaja seen Septoria linicola Garass kahjustab lehti, varsi, kupraid ja seemneid. Haiguse tunnused on märgatavad juba „kuusekese“ faasis ja eriti valmimisel ning enne koristamist. Idulehtedel tekib terva pruun täpp, mis haarab kogu lehe. Leht kuivab, täitub mustade täppidega ja variseb. Pärislehel tekivad ovaalsed laigud, mis täituvad mustade täppidega. Varrel tekivad punakaspruunid laigud, vars läheb kirjuks, eriti iseloomulik on see enne koristamist. Hiljem muutub vars üleni punakaks, sureb, murdub nakkuse kohalt katki.

Haigus levib kolletena, tugeva nakkuse puhul võib hävida kogu põld. Nakkus levib seemnete, nakatunud taimeosade kaudu. Kasvu ajal levib tuule, vihma, putukate ja lindude abil.

LINA KAHJURID

Lina kirp (Aphthona cuphorbiae Schr.) on ohtlik ja väga levinud kahjur. Ta on 1,8 – 2,0 mm pikk mardikas, esineb kolme liiki isendeid: siniläikelised, pruunid ja mustad. Neist kahjustavad kõige enam siniläikelised kirbud. Kahju tekitavad niihästi kirbud kui ka nende tõugud. Kirbud vigastavad taime maapealseid osi – idulehti, lehti ja kasvukuhikut. Tõugud närivad juuri, kirpude kahjustus on ohtlik idulehtede faasis, siis võib hävida kogu põlda. Õigeaegne tõrje, kui kirpe on 1 m2 kohta 10 – 20 tk. Detsise jt. Püretroidsete taimekaitsevahenditega, päästab põllu hävingust.

Lina petikärsakas (Ceuthorrhunchus sareptanus Sch) on 1,8 – 2,3 mm pikkune mardikas, musta värvi, metalse läikega. Kahjustajas on röövik, mis areneb 7 – 12 päeva jooksul munadest. Röövik poeb linavarde, kus pesitaseb 3 – 4 nädalat, väliselt on näha ebaühtlaselt paksenenud linavars. Seal võib peituda 1 – 7 röövikut, kes toituvad linavarre mahladest. Väljaarenenuna ronib röövik välja ja poeb mulda nukkuma. Rööviku kahjustuse tagajärjel väheneb linavarre pikkus, pika kiu väljatulek ja kui kvaliteet.

Lina-põisjalg (Thrips linarius Th) on väike putukas, umbes 0,5 mm pikk. Täiskasvanult on ta tumeda pikenenud keha ja kahe paari tiibadega, mis asetsevad tihedalt piki keha. Põisjala vastne on helekollane ja sarnane valmikuga, ainult tiivad puuduvad. Nii täiskasvanu kui ka vastne imevad lina kasvukuhikust mahla. Taim peatub kasvus, imemiskoht kuhtub, hakkab hargnema alpoolt, latv närbub ja kuivab.

Lina-öölane (Phytometra gamma L) on liblikas, kelle tiibade siruulatus on 40 – 50 cm. Väga iseloomustavad on esimestel tiibadel asetsevad hübehallid, kreeka tähe gamma kujulised märgid, millest on tuletatud liblika ladinakeelne nimi. Esimesed tiivad on hallid või tumepruunid, tagumised hallikaskollased, pruuni servaga äärtel.

Külve kahjustavad liblika röövikud, keda tavaliselt nimetatakse linaussideks. Röövikud on rohekaskollased, külgedel ja seljal heledate pikivöötidega ning musta peaga. Röövikud ilmuvad põhiliselt lina õitsemise algul ja nad hävitavad peamiselt taime õrna ladvaosa. Röövikute massilisel ilmumisel võib kogu linapõld täielikult hävida.

LINA KORISTAMINE

Lina kasutamise otstarbe (kiud, seeme või mõlemad) järgi tuleb valida lina küpsusaste, millal teda korstada, et saada suurim saak ja parim kvaliteet.

Õitsemise alguseks on kiulinal põhiline osa varrest välja kasvanud ja kiud moodustunud. Õitsemise ajal vars kasvab ainult õisikute pikkuse ulatuses. Jätkub kiu tehniline valmimine: elementaarkiu seinad paksenevad, tugevnevad nendevahelised sidemed, moodustuvad elementaarkiudude kimbud. Kiud muutub tugevamaks ja elastsemaks.

Pärast õitsemist moodustuvad kuprad ja seemned. Algselt rohelised seemned muutuvad valgeks, hiljem kollaseks ja pruuniks ning seemne tihenedes suureneb maht ja mass. Varte roheline värvus muutub aeglaselt heledamaks, siis kolletub ja hiljem saab pruuni varjundi kuni täispruunini. Vartes muutub rakkude keemiline koostis, tekib rohkem plastilisi aineid, mis liiguvad ladva suunas.

Pärast õitsemist algab kiu puitumine, mis on seotud ligniini tekkimisega ja kestab kuni seemnete täisküpsuseni. Kiu puitumine mõjub takistavalt pika kui eraldumisele ja seega halveneb kui kvaliteet. Kiud muutub jäemdamaks ja koredamaks. Sellise kui töötlemisel erldub suurel hulgal jäätmeid. Järelikult kulina erinevad valmisisastmed ei taga ühesuguseid seemne ja kiu omadusi.

Kiulinal eristatakse järgmisi valmimise faase: roheline lina, roheline küpsus, varane koldküpsus, täisküpsus. Neid faase võib eristada üksteisest lina õitsemise, kuparde värvuse ja seemnete valmiduse (värvuse) järgi, taimede lehisuse, varte ja lehtede värvuse järgi.

Roheline lina on selline linapõld, kus 80% linast õitseb ja on tekkinud 20% ulatuses kupraid. Lina võib roheliseks pidada veel kuni 6 – 7 päeva pärast massilist õitsemist. Tunnuseks on üldine rohelisus: kuprad, varred ja lehed on kõik rohelised. Kiud ei ole täielikult formeerunud, on peenike, pehme ja nõrk.

Roheline küpsus. Tavaliselt saabub see pärast õitsemist 14. – 16. päeval. Enamik kupraid on rohelised, kuid on märgata helekollast varjundit. 75 – 80% kupardest sisaldab rohelisi ja valkjasrohelisi seemneid, ülejäänutes neid veel ei olegi. Vars ja lehed on rohelised, kuid alumises osas hakkavad kolletuma. Kiud ei ole vee lõplikult moodustunud, see on peenike ja suhteliselt nõrk.

Varane koldküpsus saabub 26 – 31 päeva pärast õitsemist. Enamik kupraid on (üle 80%) rohekaskollased ja kollased. Seemned on kollakasrohelised (sidruni värvi) ja kollased, kuid välja arenenud. Võib leida ka üksikkuid punakaspruune kupraid, kus seemned on juba pruunid. Ülejäänud, mitte üle 20% kupraid on rohelised, kollaka varjundiga. Seemned nendes on rohelised ja kahvaturohelised. Vars hakkab altpoolt rohkem kolletuma, jäädes ülevalt ikkagi roheliseks, kuni kollaka varjundiga. Lehed alumises osas on kuhtunud ning varisenud. Ülemises osas on lehed kollased, päris üleval võib olla ka rohelisi lehti. Kiud on täielikult moodustunud, kuid pole veel puitunud varases koldküpsuses. Seemned on väljaarenenud ja õige kuivatamine ning säilitamine tagavad seemnetele külvikõlblikkuse.

Koldküpsus saabub 36 – 43 päeva pärast õitsemist. Enamik kupraid on kollased kuni pruunid ja kollakaspruunide seemnetega. Sellel perioodil ei tohiks rohekaid kupraid olla üle 5%. Varred ja lehed on samuti kollased, viimaseid on veel ainult varte ülemises osas. Seemnette idanevus ja mass on tunduvalt suurenenud kui võrrelda varase koldküsuses koristatud seemnetega. Kiud osaliselt puitunud, on jämedam ja koredam kui varases koldküpsuses koristatud kiud.

Täisküpsus. Enamik kupraid on punakaspruunid, kuivanud, seemned pruunid, läikivad. Sellises valmiduses linavarsi käega liigutades on kuulda iseloomulikku kõrinat, mida teevad valminud seemned kupardes. Varred on kollakaspruunid. Lehed on täielikult varisenud, kiud on väga jäme.

Kiulina tuleks koristada siis, kui vartes on kõige rohkem heakvaliteedilist kiudu, seemned kupardes oleks valminud. Sellist valmidusastet nimetatakse tehniliselt küpsuseks. Tehnilise küpsuse määramisel on vaja hinnata kuparde, seemnete, varte, lehtede värvust ning seisu kompleksselt, saada tegelikkusele vastavat tulemust.

Ühe tunnuse, näiteks ainult kuparde värvuse järgi hinnates ei saa alati õiget tulemust. Kui valmimise ajal on ilmastik jahe ning niiske, tekib kupardele violetselt punakas värvus, kuid seemned kupardes ei ole veel valminud. Lisaks sellele on põld üksikutes osades erineva arengu ja kasvutingimustega, põhjustades sellega põllu kirjususe ja ebaühtlase valmimise.

Kõigele vaatamata tuleb siiski otsustada, millal koristada kiulina põldu. Aastate praktika on näidanud, et kui enamus põllud on varases koldküpsuses,siis pole veel hilja alustada lina kitkumist. Kiulina põllu koristamine tuleb lõpetada koldküpsuses. Sellel perioodil koristamine annab suurema saagi ja hea kiu ning oskuslik kuparde kuivatamine, puhastamine ja säilitamine tagavad seemnele hea külviväärtuse.

Põhimõtteliselt võib koristamisviisi jagada kaheks:

  • Tervikkoristus (momendil praktikas enamlevinud). Lina kitkutakse kombaininga samaaegselt kuprad eraldatatkse ja kuivatatakse, varred jäävad põllule kastelikku või seotakse peodesse ning leotamine toimub mujal.
  • Jaotatud koristamine. Lina kitkutakse koos kupraga. Kuprad järelvalmivad varte otsas kas maas lindis või peodes hakki asetatuna.

Mõlemad koristamse põhimõtted annavad teatud eeliseid ja ka puudusi.

Tervikkoristuse eeliseks on väiksem tööjõukulu, suurem mehhaniseeritus, kuid kaotatkse seemen saagikuses, kvaliteedis ja kiu kvaliteedis.

Jaotatud koristamine nõuab rohkem tööd ja täiendavaid masinaid kupardamiseks. Saadakse mõnevõrra parem kiud ja seeme kuid vihmase sügise korral võiva tekkida suured koristuskaod.