HAIGUSTE TÕRJE

Lina haigused ja kahjurid vähendavad saaki ning selle kvaliteeti. Haiguste mõju sõltub agrotehnikast, maaviljeluse kultuurist, hoolduste läbiviimise aegadest kinnipidamisest ja ilmastikust. Niiskema ilmaga levivad peaasjalikult seenhaigused, kuiva käes bakterhaigused, mikroelementide puudusel või nende mitteomastamisel füsioloogiline stress. Selleks, et vähendada linal haiguste kahjustavat mõju, on vaja tagada teatud organisatsioonilised ja agrotehnilised võtted, kasutades haigus- ja seisukindlaid sorte, lina õigeaegselt koristada ning kuivatada ja puhastada seemned.

Jälgida tuleb ka kultuuride järgnevust külvikorras, et vältida nakkust mullast.

Tähtis on külv opitamaalsel ajal puhitud seemnega, pidades kinni külvinormist ja külvi sügavusest. Nimetada tasub ka vajadust vältida üleväetamist lämmastikuga.

Lina-närbumistõbi ehk fusarioos (Fusarium lini) on üks ohtlikum ja levinum haigus linal. Levikut soodustab mulla happeline reaktsioon ja madal agrotehniline kultuur. Tekitajaks on parsiitseen Fusariu lini Bol., mis nakatab linataime igas vanuses ja isegi pärast koristamist, kui lina jääb niiske ilmaga kauaks põllule. Parasiit areneb seeneniidikestena taime kudedes ja toitub taime mahladest, kurnates nii taime, mürgitades samal ajal ka kahjulike eritistega taime rakke.

Noorel linataimel latv närbub ja kooldub, lehed kuhtuvad, keerduvad, muutuvad pruuniks ja kuivavad.

Hilisemas kasvueas, näiteks pärast õitsemist, avaldub haigus samalaadselt – taimed hakkavad kuhtuma ladvast, muutuvad kiiresti pruuniks. Selle tagajärjel kiud hävib, seeme ei arene välja ja nakatub fusarioositekitajatest.

Põld näeb välja nagu „põuast võetuna“. Oluline erinevus on selles, et „põuast võetud“ linataimel jäävad juured terveks, aga fusarioosi tagajärjel hävib ka juurestik. „Põuast võetud“ linataim tuleb mullast välja raskelt, kuid fusarioosihaige linataim eraldub mullast väga kergelt. Haigus võib hävitada 60% linavarte saagist ja 44% seemnesaagist, kusjuures pika kiu kvaliteedinumber võib väheneda kolme numbri võrra.

Linarooste (Melampsora lini) on seenhaigus, mis levib linal kogu vegetatsiooniperioodil. Olulisemat kahju võib avaldada loomisest valmimiseni.

Algselt tekivad lehtedele kollakas-pruunid ümarad täpid ja sdrunkollased spooridega täidetud padjakesed. Spoorid nakatavad uusi lehti lina õitsemisel, loomisel ja valmimisel.

Suvispooridest arenevad talispoorid, mis katavad taimi mustade läikivate täppidena, hiljem laikudena. Need jäävad leotatud vartele ja ka linakiule, kahjustades kiu kvaliteeti. Talieosed talvituvad taimejäänustel, mida võib leiduda nii mullas kui ka halvasti puhastatud seemnetes.

Linarooste levikut soodustab soe, niiske ilmastik, eriti hilistel külvidel, ja ka lämmastikuga üleväetamine, orgaanilised väetised.

Haigus ei ole nii ohtlik kui fusarioos. Peamistl kahjustab rooste kiu kvaliteeti, vähem kannatab varte ja seemnete saagikus.

Antraknoosi tekitajas on seen Colletotrichum lini Bol. Haigus ohustab peamiselt tõusmeid. Idulehtele, samuti idujuurtele, tekivad tervate äärtega pruunikas oranzid täpid, laigud või haavandid. Tugeva nakkuse korral linaidand hukkub.

Idandite vähese nakkuse korral läheb haigus kiire kasvu ajaks peteperioodi. Hiljem avaldub see aga kollaste, pruunide täppidena lehtedel. Viimased kuhtuvad, keerduvad ja surevad, jäädes varte külge kinni. Valmivatel taimedel tekib vartele kahvatupunane marmorjas täpisus, laiksus. Haigusele soodsates tingimustes, niiskete ilmadega, kahjustub kogu vars. Edasi võib nakkus kanduda kuprale ja kahjustada seemnete idanevust.

Antraknoos vähendab taimede kõrgust, mille tagajäjrel väheneb kiu saak ja selle kvaliteet. Antraknoosi nakkus levib mulla, seemnete ja nakatunud taime jäänustega. Nakataja levib kergesti tuule abil. Haigus esineb enam kergetel, happelistel muldadel ja hilistel külvidel.

Polüsporioosi, pruunlaiksuse tekitajaks on seen Polyspora lini Laff. Haigus antakse edasi seemnetega, kasvuajal kannavad seda edasi putukad, veepritsmed ja tuul. Nakatuvad kõik maapealsed osad kogu vegetatsiooni jooksul. Algselt tekib nakkuse kohas pruun, sissesurutud täpp, mis hiljem suureneb. Lehed kuhtuvad ja surevad. Varrel nakkus põhjustab murdumise.

Hilisemal nakkusel, pärast loomist või rohelises ja varases koldküpsuses nakatuvad varred ja kuprad punakaspruunide täppidega. Kupardel olev nakkus kandub seemnetele, varte nakkus kahjustab kiudu, jätte pruunikaspunased laigud kiule. Haigus vähendab kiu tugevust ja ketrusomadusi. Haigus levib viljakamatel muldadel madalatel temperatuuridel ja ereda valguse korral. Liiga varased ja hilised külvid soodustavad poüsporioosi levikut.

Askohütoosi tekitaja on seen Ascochyta linicola Valss. Haigus levib peaasjalikult linal loomise ja õitsemise ajal. Välised tunnused sarnanevad fusarioosiga, taimed närbuvad. Erinevuseks on see, et askohütoosi korral tekivad linataime vartel ja kupardel pruunid täpid, kus arenevad lülieospesad mustade pustulitena. Hiljem mustad pustulid kaovad ja pruunid laigud suurenevad, kuni vars on üleni pruun. Linataimede kahjustumine saab alguse taimede alumisest osast, fusarioosi puhul ülevalt. Haiguslaikude kohal eraldub varrel kiud puitosast. Linataimik hõreneb, väheneb saak ja kui kvaliteet. Nakatunud linakupardest levib haigus seemnetele, viimased kaotavad idanevust.

Askohütoos levib eelkõige seemnetega, aga peale selle levitavad haigust putukad, vihma ja tuul. Suve alguses jahe ja niiske ilm soodustab askohütoosi levikut.

Kahjustus on askohütoosi puhul sarnane fusarioosiga, kuid askohütoos on tunduvalt väiksema levikuga ja seetõttu ei ole nii ohtlik linapõllul ning selle kahjustus linasaagile on minimaalne.

Bakterioosi tekitajaks on bakterorganismid, lähedased Clostridium macerans Schard ja sigimatu seemneliik Fungus steril. Mulla hea aeratsiooni korral, kui hapnik ulatub pidevalt linajuurte piirkonda, suuendab bakter lina saaki. Omastades õhust lämmastikku, muudab bakter mittelahustuvad fofaadid taimedele kättesaadavaks fosfaadiks.

Tihenenud, aga samtu ülelubjatud muldades muutub bakter lina parasiidiks. Tõusmetel tekitavad bakterioosid kaht tüüpi vigastusi. Esimesel juhul kiduneb ja hävib juure ots ja idulehtedele tekivad oranzid, helepruunid või punakad haavandid. Hilisemal nakkusel, õiepungade moodustamise ajal jääb taimekasv seisma, seemneid ei moodustu, sest taime ülemine osa kiduneb, vars on jäme ja haruline.

Teise haigustüübu puhul, mis on tekkinud eelkõige ülelupjamisest, hukkub kasvukuhik, juurte otsad jämenduvad, kõrvaljuured moonduvad tumepunasteks mügarjateks moodustisteks. Idulehed muutuvad pruuniks ja kuivavad. Haruline vars annab vähe ja koredat kiudu.

Külv nakatub peamiselt mulla kaudu ja ainult vähesel määral seemnetega. Bakterioosi esineb viimasel ajal tihti.

Pasmo tekitaja seen Septoria linicola Garass kahjustab lehti, varsi, kupraid ja seemneid. Haiguse tunnused on märgatavad juba „kuusekese“ faasis ja eriti valmimisel ning enne koristamist. Idulehtedel tekib terva pruun täpp, mis haarab kogu lehe. Leht kuivab, täitub mustade täppidega ja variseb. Pärislehel tekivad ovaalsed laigud, mis täituvad mustade täppidega. Varrel tekivad punakaspruunid laigud, vars läheb kirjuks, eriti iseloomulik on see enne koristamist. Hiljem muutub vars üleni punakaks, sureb, murdub nakkuse kohalt katki.

Haigus levib kolletena, tugeva nakkuse puhul võib hävida kogu põld. Nakkus levib seemnete, nakatunud taimeosade kaudu. Kasvu ajal levib tuule, vihma, putukate ja lindude abil.