Lina agrotehnika
LINA MAJANDUSLIK TÄHENDUS
Lina kuulub vanimate kultuurtaimede hulka. Tema kasvatamine ulatub eelajaloolisse aega. Andmed Eesti linakasvatuse kohta ulatuvad sellesse aega, milles on üldse teada eestlaste olemasolust. Algselt kasvatati lina peaasjalikult oma tarbeks – kangaste, rõivaste ja kottide valmistamiseks. XVIII sajandi keskel hakkas tärkama juba linakaubandus. Seal, kus linakasvatus ja -tööstus enam levis, algas õitseng rahvamajanduses.
Lina kasvatamine andis maakasutajale võimaluse maa välja osta. Enamik Eesti taludest on välja ostetud lina müügist saadud rahaga.
Tähtsamate põllumajandussaaduste (või, peekon, muna, lina) väljamüügi kogumahust aastatel 1923 – 1932 moodustas lina 27%. Sellel perioodil, sõltuvalt turunõudlusest, kasvatati Eestis 15 000 – 46 000 hektarit lina.
Sellele järgnev majanduskriis, maailmasõda ja okupatsioonid on linakasvastuse vahelduvate tõusude ja mõõnade järel viinud vähenemiseni. Praegu ei kasvatata Eestis tuhandetki hektarit lina. Maailmas on linasest saadused hinnas, nõudlus aastati kõigub.
Kiudlina annab kolme liiki toorainet: kiudu, seemneid ja luud.
Linakiud on peamine tooraine, mida kasutatakse tekstiilitööstuses kümnete erinevate tarbe- ja tehniliste kangaste valmistamiseks, alates õhukesest batistist (170 g/m2) kuni presendini (1000 g/m2). Linakiud on vastupidavam ja tugevam kui puuvill või lambavill.
Linaseeme on eelkõige külviseeme. Linaseemnest saab õli, mis on tooraine farmaatsia-, värvi-, laki-, paberi-, nahatööstusele ja seebitootmisele. Õli väljapressimise jäägina saadakase linaseemnekook, mis on väärtuslik loomasööt, sisaldades kuni 30% valku ja 32% lämmastikuta ekstraktiivaineid. Linaseemnete väljapeksmisel eralduvad linaseemneagandad, mida on võimalik kasutada loomasöödana.
Linavartest kiu eraldamisel saadakse veel linaluud, mida kasutatakse ehituses ja mööbli tootmises, aga ka paberi ja viskkoosi toorainena.