VÄETAMINE
Väetamine on oluline agrotehniline võte, millega määratakse kuni 50% linasaagist. Ühe tonni õhukuiva linavarte ja seemnete saagiks omastab linataim mullast 13 – 15 kg lämmastikku, 4 – 5 kg fosforit, 6 – 14 kg kaaliumi ja 6 – 9 kg kaltsiumi. Lina väetamisel tuleb arvestada mulla toitainetesisaldust ja väetiste tegevaine vahekorda. N : P : K suhe peab olema 1 : 1,5…2,0 : 3…..4.
Väetamine peab tagama linavarte kõrguse 80 – 110 cm. rikkaliku kiusisalduse, kuid lina ei tohi seejuures lamanduda. Sõltuvalt kasvutingimustest kujunevad optimaalsed väetise normid, kõikumisega N20-60,, P25-65,, K60-140,. Väetistest on eelistatud kompleksväetised ja kloorivabad väetised.
Lämmastikuga väetamine on olulise tähtsusega. Lina on eriti tundlik mullast kergesti omastatava lämmastiku suhtes. Väheviljakal mullal, kus on vähe lämmastikku, kasvab lina kiduralt, moodustades lühikesi, peenikesi varsti, mis ananvad ainult ühe kupra. Seejuures on linasaaduste kvaliteet allpool arvestust. Katsega on kindlaks tehtud, et kui lämmastikku on optimaalsetes kogustes ja õiges vahekorras teiste toitainetega, siis suurendab see oluliselt kiu ja seemne saaki. Seejuures ei vähene kiu ja seemne kvaliteet.
Lämmastikuga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood, taimed nakatuvad kergesti haigustesse, lina lamandub, väheneb kiu ja seemne kvaliteet. Linakiu kvaliteedi langus tuleneb eelkõige sellest, et lämmastikuga üleväetamisel kiireneb linataime kasv, areneb välja suur lehepind ja vars venib välja. Elementaarkiud jääb peeneks ja kest õhukeseks, puitumine aga suureneb, mis vähendab kiu kvalilteeti ja pika kiu väljatulekut.
Liigne lämmastik ei lase lõpetada valkude, rasvade ja süsivesikute teket seemnetes. Samuti on häiritud küllastumata rasvhapete moodustumine. Nende puudusel on häiritud seemnete idanemine ja pikeneb sundpuhkeperiood. Sellest tulenevalt peab linaseemnepõlde lämmastikuga väetama mõõdukalt. Otstarbekas on anda lämmastikku linale jaotatult: kevadise mullaharimise ajal 20 – 30 kg/ha N ja jälgida 20 – 40 cm kõrgust lina (kiire kasvu perioodil), vajadusel teha analüüse taimede N-sisaldusest, konsulteerida spetsialistidega ning seejärel otsustada, kas anda juureväliselt juurde 10 – 40 kg N/ha või jätta üldse andmata.
Fosfor- ja kaaliväetistest. Kiulinale on väga tähtis liikuva fosfori olemasolu mullas alates idanemisest. Fosfor stimuleerib juurestiku väljaarendamist, tagav varre loomuliku arengu ja parandab kiu kvaliteeti. Fosfor soodustab õigeaeset õitsemist, seemnete valmimist ja nende füsioloogilist täiuslikkust. Lina omastab õitsemiseni kuni 80% fosforist, mida ta vajab kogu saagi moodustamiseks.
Fosfori puudusel jäävad lehed liiga pikaks ajaks roheliseks, pikeneb lina valmimine. Linataimik areneb ebaühtlaselt nii pikuse, varre jämeduse ja värvuse poolest ning see põhjustab saagi ja selle kvaliteedi olulist vähenemist.
Kaaliumväetis soodustab süsivesikute moodustumist, nende liikumist ja nendest keeruliste ühendite, nagu tselluloosi sünteesi, mis on linakiu põhiline koostisaine. Kaaliumi puudusel on häiritud puiduosa rakkude areng ja kiukimpude teke. Sellest tulenevalt väheneb lina sisukindlsu. Kaaliumi piisaval olemaolul mullas tekib linataimes rohkesti kiudu ja see on hea kvaliteediga. Kaalium soodustab linakiu tugevust, elastsust ja peenust.
Linataimede normaalse arengu ja kasvu tagab kaaliumi vähemalt 90 %-line omastamine mullast õitsemise alguseni. Kaaliumi puudusel õitsevad linataimed 4 – 5 päeva kauem. Nõrgenenud fotosüntees väehndab plastiliste ainete liikumist õisikuktesse, mille tagajärjel seemnesaak võib vähendada 1,5 korda. On ka teada, et kaaliumväetis suurendab linatiamede vastupanu seenhaigustele (fusarioos, antraknoos).
Mikroväetised. Suur tähtsus püsiva ja heakvaliteedilise linasaagi saamil on mikroelemtidel, eriti booril ja tsingil. Nad osalevad linataimede süsivesinike ja valkude ainevahetuses, tagavad taimede juuresüsteemi väljaarengu, tolmukate õigeaegse elujõulisuse ja täisväärtusliku seemne tekke. Linataimed arenevad ja kasvavad ühtlaselt, moodustub heade ketrusomadustega pikk linakiud.
Boori puudusel või selle mitteomastamisel mullast tekivad linataimedel arenguhäired „kuusekese“ faasis, taimed nakatuvad bakterioosi. Viimane kahjustab juurestikku, mis võib viia taimede hargnemiseni.
Tsingi puudusel mullas või selle mitteomastamisel ei kahjustu taime juured, küll aga tekib kasvukuhikul häired ja arenevad külgvõrsed. Viimase tulemusel hilineb taime areng 2 – 3 nädalat. Põllul tekib arengu kirjusus, mille tagajärjel põld valmib ebaühtlaselt, põhjustades saagi ja selle kvaliteedi languse. Oleme selle nähtuse nimetanud füsioloofiliseks stressiks, mida on võimalik oskusliku agrotehnikaga olusiselt vähendada.
Füsioloogilist stressi ja ka bakterioosi põhjustab eelkõige boori ja tsingi puudumine mullas või mulla kõrge pH – üle 6,0. mulla neutraalse kuni nõrgalt aluselise reaktsiooni korral ei suuda linataim mullast omastada B ja Zn. Esimesel juhul, kui mullas on B ja Zn vähe, peab mulda väetama boor- ja tsinkväetisega, kasutades booriga rikastatud superfosfaati 200 – 300 kg/ha (boorisisaldus 0,2%) ja tsiksulfaati 20 kg/ha kultiveerimise alla. Teisel juhul, kui mulla pH on üle 6,0, osutub vajalikuks anda B ja Zn juureväliselt lehtede kaudu, siis kui linataimedel on 1 – 2 paari pärislehti. Selleks sobib boorhape 0,5 – 1,0 kg/ha ja tsinksulfaat 3 – 5 kg/ha vesilahusena 200 – 400 l/ha.
